Nädal 4. Info- ja võrguühiskond

Postituse eemärk on kirjeldada Eesti infoühiskonna arengukava 2020 praeguseks üht kõige enam ja üht kõige vähem realiseerunud visioonipunkti. Nagu kõigi visioonipunktide korral tavaks saab ka kõigi nende puhul vaielda, kas ja kui palju nad on tegelikult realiseerunud või mitte, kas nad on täitnud oma ootused või mitte. Oma valikus lähtun ma enda subjektiivsest arvamusest nende osas, mida püüan objektiivselt tõendada, kuid tõenäoliselt pole ma võimeline arvestama kõiki visioonipunktiga seotud tegureid, mistõttu ei pretendeeri postitus absoluutsele tõele.

Kõige vähem realiseerunud visioonipunkt

Arengukavas toodud erinevatest punktidest leidsin ma, et üks huvitavamaid punkte, mis minu arvates ei ole realiseerunud on „Tervishoid ja sotsiaalteenused (eriti hoolekanne) on viidud IKT abil uuele kvaliteeditasemele. Need on personaalsed ja ennetavad, tuginevad tõhusalt toimivale tagatoale ja kaugteenuste osutamisele.“

E-tervise peamine infosüsteem on Tervise infosüsteem (TIS), mis on kasutusel aastast 2008 ning järjepidevalt arendatud. TISi eesmärgiks on raviteenuse efektiivsuse ja kvaliteedi parandamine. Lisaks on haiglatel ja perearstidel kasutusel omad süsteemid, mis küll liidetuvad TIS-ga, kui väga hästi ei ühti. PERH ja TÜ kliinikum kasutavad erinevaid andmebaase, mis oma väljadelt ei ühti TIS-ga ning saadud infot ei saa Tervisearengu instituut ennetustööna kasutada. Sarnaseid mitteühilduvusi süsteemides on veelgi. Hea pildi e-tervise projektist annab riigikontrolli raport:

E-tervis on Eesti e-riigi osa, mis puudutab kõiki inimesi ja mida on tihti rahvusvaheliselt kasutatud edunäitena, kuid selle mõned osad ei toimi tegelikkuses endiselt nii, nagu peaks. Üldjoontes töötavad digipilt, digiretsept ja patsiendiportaal, kuid digiregistratuur alles alustab ning e-kiirabi rakendus vajab tõhusaks toimimiseks parandamist. On näiteid, kus haigla erakorralise meditsiini osakonna (EMO) arstideni ei jõua kiirabiautost teele pandud info automaatselt. Lisaks tuleb EMO arstil otsida talle olulist infot kuni 24-leheküljeliselt kiirabikaardilt. Perearst omakorda saab patsiendi EMOs käigust teada alles siis, kui patsient seda ise mainib.

Keskne tervise infosüsteem, mis sisaldab patsientide haiguslugusid, ei vasta kasutajate vajadustele. Kaks kolmandikku haiglatest peab seda ebamugavaks, ligi pooled hindavad, et sealsed terviseandmed on puudulikud. Arstide aeg patsiendiga kohtumisel kulub kohmakast süsteemist andmete otsimisele. Tervise infosüsteemi kitsaskohad pärsivad patsiendile kvaliteetse teenuse osutamist.

E-tervise arendamine on killustunud ning nõrgalt juhitud. Riigikontrolli küsitletud haiglatest enamik näeb killustatust probleemina, mis toob kaasa kulude kasvu ja ühilduvuse probleemid. Pole selge, kes arendusprotsesse juhib ja kes vastutab, kui arendused venivad või ei saagi valmis.

Üle ega ümber ei saa ka Sotsiaalkaitse infosüsteemi (SKAIS2) projekti läbikukkumisest, mille tõttu on jätkuvalt kasutusel SKAIS 1, mis töötab aastast 2000. Kuna SKAIS 2 projekti läbikukkumist on niivõrd palju ajakirjanduses lahatud, siis täpsemalt ma enda postituses seda lahkama ei hakka.  

Kuid kokkuvõtvalt: SKAIS 2 hakati arendama Tieto ja Icefire poolt 2014. aastal ning läks maksma 7 miljonit eurot ennem kui tunnistati läbikukkunuks. Uue 10 miljonilise hanke võitis Nortal ja Iglu, kuid 2019 kuulutati ka 8 miljoniline lisahange välja. Hea ülevaate sündmustest annab Postimehe artikkel: https://tehnika.postimees.ee/6509716/uskumatu-skais2-arendustood-ahvardavad-kasvada-23-miljoni-euroni

Tervise ja sotsiaalvaldkonna arendused on oma mahult ja suuruselt kõige suuremad ja keerulisemad arendused Eestis. Suurtele projektidele on saatuslikuks saanud ebapädev juhtimine nii tellija kui teostaja poolelt, paindumatu skoop ja lepingud ning pidevalt muutuv seadusandlus. Loodetavasti tuleviks on need projektid edukamad.

  

Kõige rohkem realiseerunud visioonipunkt:

"Inimestel aitab tööd hoida ja tööta jäämise korral uutel aladel uusi väljakutseid vastu võtta IKT- oskuste pidev täiendamine. Seda enam, et kadumas on IKT-oskusi mittenõudvad töökohad. IKT laialdane kasutuselevõtt on kiirendanud struktuurseid muutusi tööturul."

Ma arvan, et see punkt on suuremal või vähemal määral realiseerunud, sest tänapäeva Eestis enamus töökohti eeldavad mingil tasemel arvutikasutuse oskust.

Näiteks CV.ee lehelt leitud töökuulutused:

LASTEKAITSE JUHTIVSPETSIALIST - Sul on hea arvuti kasutamise oskus;

KALMISTUVAHID (2 TÖÖKOHTA, KOORMUS 0,75) - matuseplatside üle arvestuse pidamine ja andmete esitamine kalmisturegistrisse;

MÜÜGIAUTOMAADI KAUBAPAIGUTAJA - Oskus kasutada arvutit andmete täitmiseks ja e-mailide saatmiseks

Lisaks õpivad inimesed ise juurde IT alaseid oskusi. Heaks näiteks on ka tegelikult ITSPEA aine, kus paljud tudengid on teisel õpperingil IT-d õppimas, kes varasemalt on õppinud teisi valdkondi. Näiteks mina ise olen hariduselt üldse keemik. Peale selle on IT alane õpe ka prioriteetne riiklikult. MKMi eestvedamisel on käimas mitmeid riiklikke IT valdkonna arenguprogramme ja ümberõppe programme, kus nii noortele kui vanadele õpetatakse IT valdkonnas vajalikke oskusi.

Näiteks:

Euroopa Sotsiaalfondi toetusskeemist „Digitaalse kirjaoskuse suurendamine“ rahastatud „Vali IT!“ programm, kus õpetatakse tarkvaraarendajaks.

„MKM ja TalTech koolitavad 500 perearsti ja pereõde digivõimalusi paremini kasutama.“

„MKM hakkab koostöös Tartu Ülikooliga noortele programmeerimist õpetama.“

Huvitava tähelepanekuna tundub mulle, et kõige rohkem realiseerunud punkt on selline, kus riigi tegelik osalus on kõige väiksem. IKT areng on üldine makrotrend maailmas ning riigil on võimalus sellega kaasa minna, kuid vähe võimalusi selle mõjutamiseks. Tulevikus tõenäoliselt IKT oskusete vajalikkus ühiskonnas suureneb ning struktuursed muutused tööturul jätkuvad.