Nädal 4. Info- ja võrguühiskond

Postituse eemärk on kirjeldada Eesti infoühiskonna arengukava 2020 praeguseks üht kõige enam ja üht kõige vähem realiseerunud visioonipunkti. Nagu kõigi visioonipunktide korral tavaks saab ka kõigi nende puhul vaielda, kas ja kui palju nad on tegelikult realiseerunud või mitte, kas nad on täitnud oma ootused või mitte. Oma valikus lähtun ma enda subjektiivsest arvamusest nende osas, mida püüan objektiivselt tõendada, kuid tõenäoliselt pole ma võimeline arvestama kõiki visioonipunktiga seotud tegureid, mistõttu ei pretendeeri postitus absoluutsele tõele.

Kõige vähem realiseerunud visioonipunkt

Arengukavas toodud erinevatest punktidest leidsin ma, et üks huvitavamaid punkte, mis minu arvates ei ole realiseerunud on „Tervishoid ja sotsiaalteenused (eriti hoolekanne) on viidud IKT abil uuele kvaliteeditasemele. Need on personaalsed ja ennetavad, tuginevad tõhusalt toimivale tagatoale ja kaugteenuste osutamisele.“

E-tervise peamine infosüsteem on Tervise infosüsteem (TIS), mis on kasutusel aastast 2008 ning järjepidevalt arendatud. TISi eesmärgiks on raviteenuse efektiivsuse ja kvaliteedi parandamine. Lisaks on haiglatel ja perearstidel kasutusel omad süsteemid, mis küll liidetuvad TIS-ga, kui väga hästi ei ühti. PERH ja TÜ kliinikum kasutavad erinevaid andmebaase, mis oma väljadelt ei ühti TIS-ga ning saadud infot ei saa Tervisearengu instituut ennetustööna kasutada. Sarnaseid mitteühilduvusi süsteemides on veelgi. Hea pildi e-tervise projektist annab riigikontrolli raport:

E-tervis on Eesti e-riigi osa, mis puudutab kõiki inimesi ja mida on tihti rahvusvaheliselt kasutatud edunäitena, kuid selle mõned osad ei toimi tegelikkuses endiselt nii, nagu peaks. Üldjoontes töötavad digipilt, digiretsept ja patsiendiportaal, kuid digiregistratuur alles alustab ning e-kiirabi rakendus vajab tõhusaks toimimiseks parandamist. On näiteid, kus haigla erakorralise meditsiini osakonna (EMO) arstideni ei jõua kiirabiautost teele pandud info automaatselt. Lisaks tuleb EMO arstil otsida talle olulist infot kuni 24-leheküljeliselt kiirabikaardilt. Perearst omakorda saab patsiendi EMOs käigust teada alles siis, kui patsient seda ise mainib.

Keskne tervise infosüsteem, mis sisaldab patsientide haiguslugusid, ei vasta kasutajate vajadustele. Kaks kolmandikku haiglatest peab seda ebamugavaks, ligi pooled hindavad, et sealsed terviseandmed on puudulikud. Arstide aeg patsiendiga kohtumisel kulub kohmakast süsteemist andmete otsimisele. Tervise infosüsteemi kitsaskohad pärsivad patsiendile kvaliteetse teenuse osutamist.

E-tervise arendamine on killustunud ning nõrgalt juhitud. Riigikontrolli küsitletud haiglatest enamik näeb killustatust probleemina, mis toob kaasa kulude kasvu ja ühilduvuse probleemid. Pole selge, kes arendusprotsesse juhib ja kes vastutab, kui arendused venivad või ei saagi valmis.

Üle ega ümber ei saa ka Sotsiaalkaitse infosüsteemi (SKAIS2) projekti läbikukkumisest, mille tõttu on jätkuvalt kasutusel SKAIS 1, mis töötab aastast 2000. Kuna SKAIS 2 projekti läbikukkumist on niivõrd palju ajakirjanduses lahatud, siis täpsemalt ma enda postituses seda lahkama ei hakka.  

Kuid kokkuvõtvalt: SKAIS 2 hakati arendama Tieto ja Icefire poolt 2014. aastal ning läks maksma 7 miljonit eurot ennem kui tunnistati läbikukkunuks. Uue 10 miljonilise hanke võitis Nortal ja Iglu, kuid 2019 kuulutati ka 8 miljoniline lisahange välja. Hea ülevaate sündmustest annab Postimehe artikkel: https://tehnika.postimees.ee/6509716/uskumatu-skais2-arendustood-ahvardavad-kasvada-23-miljoni-euroni

Tervise ja sotsiaalvaldkonna arendused on oma mahult ja suuruselt kõige suuremad ja keerulisemad arendused Eestis. Suurtele projektidele on saatuslikuks saanud ebapädev juhtimine nii tellija kui teostaja poolelt, paindumatu skoop ja lepingud ning pidevalt muutuv seadusandlus. Loodetavasti tuleviks on need projektid edukamad.

  

Kõige rohkem realiseerunud visioonipunkt:

"Inimestel aitab tööd hoida ja tööta jäämise korral uutel aladel uusi väljakutseid vastu võtta IKT- oskuste pidev täiendamine. Seda enam, et kadumas on IKT-oskusi mittenõudvad töökohad. IKT laialdane kasutuselevõtt on kiirendanud struktuurseid muutusi tööturul."

Ma arvan, et see punkt on suuremal või vähemal määral realiseerunud, sest tänapäeva Eestis enamus töökohti eeldavad mingil tasemel arvutikasutuse oskust.

Näiteks CV.ee lehelt leitud töökuulutused:

LASTEKAITSE JUHTIVSPETSIALIST - Sul on hea arvuti kasutamise oskus;

KALMISTUVAHID (2 TÖÖKOHTA, KOORMUS 0,75) - matuseplatside üle arvestuse pidamine ja andmete esitamine kalmisturegistrisse;

MÜÜGIAUTOMAADI KAUBAPAIGUTAJA - Oskus kasutada arvutit andmete täitmiseks ja e-mailide saatmiseks

Lisaks õpivad inimesed ise juurde IT alaseid oskusi. Heaks näiteks on ka tegelikult ITSPEA aine, kus paljud tudengid on teisel õpperingil IT-d õppimas, kes varasemalt on õppinud teisi valdkondi. Näiteks mina ise olen hariduselt üldse keemik. Peale selle on IT alane õpe ka prioriteetne riiklikult. MKMi eestvedamisel on käimas mitmeid riiklikke IT valdkonna arenguprogramme ja ümberõppe programme, kus nii noortele kui vanadele õpetatakse IT valdkonnas vajalikke oskusi.

Näiteks:

Euroopa Sotsiaalfondi toetusskeemist „Digitaalse kirjaoskuse suurendamine“ rahastatud „Vali IT!“ programm, kus õpetatakse tarkvaraarendajaks.

„MKM ja TalTech koolitavad 500 perearsti ja pereõde digivõimalusi paremini kasutama.“

„MKM hakkab koostöös Tartu Ülikooliga noortele programmeerimist õpetama.“

Huvitava tähelepanekuna tundub mulle, et kõige rohkem realiseerunud punkt on selline, kus riigi tegelik osalus on kõige väiksem. IKT areng on üldine makrotrend maailmas ning riigil on võimalus sellega kaasa minna, kuid vähe võimalusi selle mõjutamiseks. Tulevikus tõenäoliselt IKT oskusete vajalikkus ühiskonnas suureneb ning struktuursed muutused tööturul jätkuvad.

Nädal 3. Uus meedia.

Reaalajasuhtlus tänapäeval

Uut meediat puudutavate õppematerjalide teema osas oli ühe punktina välja toodud “Reaalajasuhtlus”. Kui 1975. aastal oli ARPANETi kasutusest 75 % e-maili vahetus, siis see illustreerib, kui suur roll oli kommunikatsioonil juba interneti algusaegadel (https://phrasee.co/a-brief-history-of-email/). Oma postituses proovin ma aga lühidalt võrrelda, kuidas on interneti põhine reaalajasuhtlus muutnud meie suhtlemisharjumusi võrreldes traditsiooniliste suhtlusmeetoditega nagu telefonikõne ja näost-näkku suhtlus. 

Tänapäeval on väga levinud erinevad äpi põhised suhtlusviisid näiteks Messenger, Whatsapp, Viber, mis on igas nutitelefonis.  Sõnumeerimine läbi erinevate äppide on muutnud ka suhtlemise dünaamikat. 2014. aastal läbiviidud uuringus (https://news.gallup.com/poll/179288/new-era-communication-americans.aspx) tuli välja, et ameeriklased, kes suhtlevad läbi tekstisõnumite või kasutavad e-maile, ületavad neid ameeriklasi, kes kasutavad suhtlemiseks helistamist mobiil- või tavatelefoni kaudu. Ajaga on suund digitaalsele suhtlusele ainult suurenenud. Eelistatuim suhtlemisviis on väga tugevalt seotud ka vanusega, mida vanem seda rohkem telefonikõnele orienteeritud, mida noorem, seda rohkem sõnumeerimisele orienteeritud. Lisaks on noorema generatsiooni seas vähenenud oluliselt ka näost-näkku suhtlus.

Põhjuseid selleks võib olla mitmeid (https://www.openmarket.com/blog/millennials-prefer-text-over-talk/):  

1) sõnumite saatmine on lihtne ning seda saab teha igal ajal, igas asukohas. Olgu see tööl koosolekul või ühistranspordis.

2) lihtne meelde jätta - kõik kokkulepitud tegevused on kirjalikult talletatud.

3) vähem stressitekitav - ei pea vastama kohe, vaid siis kui leiad, et on sobiv hetk.

Kokkuvõttes on tehnoloogia areng muutnud suhtelmisdünaamikat paljudel inimestel ning nooremad on sellest rohkem mõjutatud. Eks ainult aeg näitab kuhu tehnoloogia areng meid viib, võibolla tagasi Egiptuse hieroglüüfide juurde, mis kohati juba täna meenutavad emotikone.

https://www.commonsensemedia.org/social-media-social-life-infographic 

https://steemitimages.com/DQmTokQQRr3ZqHB4zKX8t48UW3EE6dWWLqgU4UGm6gfHwaG/emoji.jpg

Nädal 2. Mineviku nähtused

1. E-mail

https://computer.howstuffworks.com/e-mail-messaging/email.htm

E-mail on üks kasutatumaid tehnoloogiaid andmevahetuse tekkest alates ning loomulik on omada mitut e-maili aadressi erineva otstarbe jaoks. Aga kuidas see kõik üldse töötab? Kuidas jõuavad e-mailid õige aadressini kui võrreldes tavapostiga pole seal riiginime, indeksit ja linna?

Tava aadressiga võrreldes näeb e-maili aadress välja järgmine nimi@mingikoht.ee, mis koosneb kohalikust osast (enne @ sümbolit), @ sümbolist ning domeenist. Siiamaani kasutatakse e-maili aadressi puhul ASCII formaadis märke.

E-maili saatmise protsess näeb lühidalt ja oluliselt lihtsustatult välja järgmine. Esimeseks sammuks on vajalik e-maili klient, kus oma kiri kirjutada. Kui kiri valmis ja saaja aadress sisestatud nt nimi@mingikoht.ee, siis edastab e-maili klient kirja SMTP (Simple Mail Transfer Protocol) serverisse. SMTP server on kui kohalik postiasutus, mis kontrollib su kirja atribuute ja mõtleb kuhu see edasi saata.

SMTP server ühendub DNS (Domain Name System) serveriga, mis on kui interneti telefoniraamat, mis tõlgib sinu domeeni „mingikoht.ee“ IP aadressiks nt „74.234.11.54“. Lisaks kontrollitakse, kas vastuvõtvas domeenis on meilivahetus server. Kui kõik klapib, siis pannakse kiri teele, mis jõuab saaja e-maili klienti. 

2. Master/Slave terminoloogia

https://support.seagate.com/kbimg/M_a2.gif 

Üheks selliseks nähtuseks, mis kipub kaduma võiks olla „Master/Slave“ terminoloogia. Isiklikult puutusin ma kokku „Master/Slave“ terminoloogiaga arvutimaastikul 10-15 aastat tagasi, kui oli vaja ühendada ühe arvuti taha mitu kõvaketast, et operatsioonisüsteemiga ketas oleks primaarne ja teine ketas niisama kasutamiseks. Selle jaoks oli kõvaketastel skeem „Master/Slave“ ühenduste jaoks, mille abil sai endale luua sobivad ühendused.

Master/Slave on mudel, kus üks seade või protsess omab kontrolli teiste seadmete või protsesside üle ja on nende infovahetuse keskuseks. Seda kasutatakse riistavara, interneti DNS serverite,  andmebaaside kui ka võrkude kirjeldamiseks. 

Näiteks andmebaaside puhul on „Master“ andmebaas põhiallikas, mille järgi „Slave“ andmebaasid ennast sünkroniseerivad. Kõvaketaste puhul näitab „Master/Slave“ ära, kummal kettal on prioriteetsus kasutada ühist suhtlusliidest.

„Master/Slave“ terminoloogia on järjest enam kadumas, kuna terminid „Master“ ja „Slave“ viitavad orjandusele. Selle asemele on pakutud erinevaid variante näiteks „Main“ ja „Secondary“ või „Primary“ ja „Replica“. 

Internet Systems Consortium otsustas 2017. aastal lubada "primary" ja "secondary" kasutamist "Master/Slave" asemel. Lisaks on „Master/Slave“ terminid eemaldatud ka näiteks Phytoni programeerimise keelest. Kas selline poliitiline korrektsus on õige või mitte jääb igaühe enda arvamuseks, kuid vana terminoloogiaga kokkupuutudes ei tasu siis ära ehmatada.

Nädal 1. Tooted, mis ei saanud hakkama.

1. Microsoft Zune

Microsoft tuli 2006. aasta lõpus turule oma kaasaskantava muusikamängijaga, mis pidi lööma liidrikohalt Apple iPodi.  Kuna me Zune´st juttu teeme, siis võib ka kohe eeldada, et ega ta kedagi ikka liidrikohalt löönud. Oma suuruselt ja muudelt mõõtudelt sarnanes ta iPodile ning omas ka esialgset Wi-Fit, millega sai teda sünkroniseerida arvutiga ning vahetada faile teiste Zune seadmetega.

Kui Zune turule tuli, siis suutis ta esimese poole aastaga saavutada umbes 10 % kaasaskantavate muusikamängijate turust võrreldes iPodi 65%-ga. Ning see jäigi tema parimaks saavutuseks läbi aegade. Zune´id anti välja küll erinevaid versioone ning toode oli piisavalt kvaliteetne, siiski ükski nendest ei saavutanud piisavat müügiedu.

Peamisteks põhjusteks, miks seade läbi ei löönud, nimetatakse halb ajastus, vähene innovatsioon ning kehv turundus. Õpetlikuks võiks pidada siin peamiselt esimest kahte. Microsoft Zune tuli välja 5 aastat hiljem kui esimene iPod (2001) ning toode oli samasugune kui juba turu vallutanud iPod. Selgelt jäädi hiljaks turule tulemisega ning tulles ei pakutud ka midagi innovatiivset. Innovatiivsust hakkas pakkuma hoopis Apple, kes 2007. aasta suvel tuli välja esimese iPhone´ga, mis oli ka konkureeriv toode nii Zune´le kui ka iPodile. Turg oli juba nihkumas täiesti uue toote suunas kui Microsoft ikka üritas vana asja populaarseks teha. Sellest saab järeldada, et pole mõtet tulla kiirelt arenevale turule tootega, mille sarnane on seal juba aastaid olnud.


2. Netflixi analoogiad

Kuigi see aeg pole veel käes, siis olen ma arvamusel, et järgmised suuremad läbikukkumised tehnoloogia maastikul on Netflixi analoogiad, mida järjest ja järjest rohkem turule tulevad. Viimastel aastatel on turule tulnud Disney +, Amazon Prime Video, Apple TV, Hulu, HBO Max, Now TV ning kavandatakse veel mitmeid. Läbikukkumise põhjusteks saab oletatavasti samad probleemid, mis punktis 1 toodud tootel - tullakse turule liiga hilja samalaadse klooniga ning ei pakuta piisavat innovatsiooni. Lisaks pole realistlik loota, et kõik platvormid endale piisavalt maksvaid kliente saavad, et platvormi jätkusuutlikult elus hoida. Killustumise asemel vajaks valdkond rohkem koostööd, kuna kasutajad liiguvad tagasi vanade viiside juurde. Seda illustreerib sotsiaalmeedias ringi liikuv meem.